Organiseeritud loomakaitse liikumine kujunes välja Euroopas 19. sajandi algul ja juba sajandi teisel poolel tekkisid taolised ühendused ka Eestis. Tallinnas asutati esimene selts 1869 ja varjupaik kodututele koertele 1904. Klassikaline loomakaitseseltside tegevus haaras aktsioone loomavõitluse, loomapiinamise ja veoloomade ülemäärase koormamise vastu, millele lisandus varjupaikade asutamine kodututele loomadele . Loomapiinamise erivormiks hakati pidama loomkatseid ja vivisektsiooni (Remfry, 1990).
Esimese ja teise maailmasõja vahelisel iseseisvusperioodil toimus Eestis küllalt aktiivne ja mitmekesine loomakaitsealane tegevus. 1935. aastal koondus Eesti Loomakaitseliitu üle 20 loomakaitse seltsi (Aart, 1990). Ilmusid mitmed otseselt või kaudselt loomakaitse suunitlusega ajakirjad: "Loomakaitse ajakiri", "Loomakaitsja", "Linnukaitse" ja "Looduskaitse". Helgi Aarti poolt kogutud mälestuste põhjal aitasid loomakaitse ideesid ellu viia mitmed nimekad kultuurilembesed TÜ Loomaarstiteaduskonna õppejõud ja nende perekonna liikmed. Soojalt meenutatakse vanema põlvkonna professoreid, sh. H. Richter, K. Raupach, K. Saral, E. Vau, ja J. Tehver. Ilmselt domineeris sel perioodil leebem ja kaastundlikum mõtteviis ning valmidus kergendada abitute inimeste ning loomade seisundit oli suhteliselt prestiižikas.
Sõda ja poolesajandi pikkune ideoloogiline ning majanduslik surutis katkestas kõigi heategevusorganisatsioonide, sh loomakaitsealase tegevuse. Riiklikult produktiivloomakasvatust muidugi edendati, kuid loomatervishoiu eeskirjad arvestasid ainuüksi tootmise ja mingil määral ökonoomilist aspekti.
Seoses nõukoguliku keeldude süsteemi lõdvenemisega kaheksakümnendate lõpul, üritati samm-sammult taaselustada sõjaeelsete institutsioonide tegevust. Loomakaitse seltsid loodi taas Tallinnas (1988), Kohtla-Järvel, Tartus jm. Aktiivsemalt tegutses algperioodil Tallinna Loomakaitseselts (A. Reinvald, M. Levin jt). Seltsi asutajaliige A.Reinvald käis tutvumas Inglismaa loomakaitse korralduse ja varjupaikade tegevusega (Reinvald,1992). Hiljem loodi Tallinna lähedale koerte varjupaik ning asutati Eesti Loomakaitse Selts. Hiljem asutati Tallinnas Eesti Loomakaitse Selts ning Tallinna lähedale Laagrisse loodi koerte varjupaik. Praegu paikneb varjupaik Saku vallas Tänassilma külas.
Eesti Loomakaitse Seltsi veebilehe põhjal sundlikvideeriti üheksakümnendate teisel poolel töö soikumise tõttu nii Tallinna Loomakaitse Selts kui ka Eesti Loomakaitse Selts. Viimane taasregistreeriti aastal 2000.
Paljudel juhtudel jäi asutamiskoosolek viimaseks, teiste edasine tegevus olenes üksikute entusiastide-eestvedajate aktiivsusest, nende suhtlemisoskusest, ajabilansist jpm. Algselt loodetud arvukat ning püsivat abistajate ringi mitmetel põhjustel paraku pole seni kuskil täheldatud.
Mitmetes maakonnakeskustes püütakse kohalike omavalitsuste eelarve baasil uitloomi ja ajutiselt peetakse neid kohandatud ruumides leidmaks peremeest või uut kodu. Erineval tasandil töötavad sellised ajutised varjupaigad Tallinnas, Rakveres, Viljandis, Valgas, Võrus jm.
Eesti Akadeemiline Loomakaitse Ühing (EALÜ) loodi paariaastase eeltöö tulemusena 1990 aasta kevadel EPA Veterinaariateaduskonna juures (Aart, 1990, 1991, Reintam, 1991). Ühingu loomisele aitas kaasa Põhjamaade Loomakaitse Ühenduse tolleaegne estofiilist president prof. Hakon Westermarck ja esimeseks presidendiks sai veterinaariakandidaat Helgi Aart. Praegu juhib ühingut loomatervishoiu õppejõud Andres Aland.
Kui loomakaitse seltside peategevuseks on loomade vahetu aitamine ning neile varjupaikade loomine, siis EALÜ taotleb loomade heaolu parandamist peamiselt preventiivsete vahenditega (Reintam, 1991). EALÜ näeb inimesest sõltuvate loomade heaolu puudujääkide peamiste teguritena inimeste eetilist taset ning haritust, vähemal määral ka majanduslikke võimalusi. Olukorra paranemist loodetakse saavutada inimeste, eriti noorte teadlikkuse ja vastutustunde kasvatamisega, samuti seadusandluse parandamise ning haldussuutlikkuse tõhustamise kaudu.
Loomade heaolu hindamise aluseks peetakse liigiomaseid füsioloogilisi ja käitumuslikke vajadusi ning närvisüsteemi arenguga seostuvat kannatusvõimet. Kuna ühingu loomise ajal loomaheaolu (animal welfare) mõiste Eesti keelekasutuses puudus, siis asendati see ühingu eesti keelses nimetuses akadeemilise loomakaitsega.
EALÜ tegevuse tulemuslikkuse osas võib märkida seadusandluse arendamist: loomakaitse seadus oli üks esimesi taasiseseisvunud Eesti riigikogus menetletud ja vastuvõetud akte, sellele tuginevates rakendusseadustuses on loomapiinamise eest ette nähtud konkreetsed karistused. Haldussuutmatuse, põhiliselt aga seadusega volitatud ametiisikute passiivsuse tõttu on seadust rakendatud minimaalselt. Praegu on riigikogus menetlemisel seaduse uus, täiendatud ja karmistatud variant, millega kõigil on võimalus tutvuda internetis. Paraku oleneb ka heade ja eurostadardile vastavate seaduste täitmine elanikkonna seaduskuulekusest ja järelvalvesüsteemi tõhususest. Kui seadusandlust saab parandada hüppeliselt, siis viimatimärgitud tegurite paranemist on reaalne oodata aastakümnete jooksul.
Loomaarstiks pürgivate üliõpilaste õppekavas on tänu EALÜ initsiatiivile juba mitmeid aastaid obligatoorse õppeainena loomakaitse ja kutse-eetika. Õppetööd nendes ainetes viib läbi väikeloomaarst Merle Valdmann. Õpetamisel kasutatakse loomakaitse õppekabineti videoteeki. Kuigi teadmised üksi ei taga veel loomakaitsealast aktiivsust, on loomaarst enamasti asendamatu ekspert vaidlusaluste loomaheaolu küsimuste lahendamisel.
Loomakaitse kursus peab häälestama üliõpilasi loomaheaolu lahtimõtestamisele ja koguma sellesuunalist faktilist teavet järgnevate õppeainete (eeskätt füsioloogia, loomatervishoiu ja etoloogia) ning praktiliste tähelepanekute baasil. Kursuse eesmärgiks on näidata heaolu probleemide teaduslike ja eetiliste momentide seotust, madala ja kõrge heaolu tunnuseid ning mõjutamisvõimalusi, samuti inimese vastutustunde osatähtsust.
EALÜ koordineerib oma tegevust rahvusvaheliste organisatsioonidega. Tihedam koostöö on Üleilmse Loomakaitse Organisatsiooni (WSPA), Kuningliku Loomakaitse Ühingu (RSPCA) ja rahvusvahelise üliõpilasliikumisega InterNICHE (varem EuroNICHE). Viimase eesmärgiks on juurutada õppetöös loomkatsete asemel mitmesuguseid virtuaalmeetodeid (Kuklane, 1994, Reintam, 1995). Nii loomaarstiteaduskonnas kui TÜ arstiteaduskonnas on õppeotstarbelised loomkatsed enamasti asendatud alternatiivsete videosalvestuste või simuleerivate ja interaktiivsete arvutiprogrammidega.
Jõudumööda levitatakse loomakaitse suunitlusega teadmisi pressis, konsulteeritakse probleemide korral, pööratakse tähelepanu loomakaitse tutvustamisele koolides jne. Loomaheaolu ja EALÜ tegevusega seotud teavet leiavad interneti kasutajad veebilehelt (www.eau.ee/~ereintam/ealu.htm või www.eau.ee/~astan/ ).
Loomaheaolu temaatika on sagedane "Eesti Loomaarstlikus Ringvaates". Korda läks aktsioon härjavõitluse keelustamiseks Eestimaal. EALÜ sekretäri Asta Niinemetsa initsiatiivil vallandus protestilaine, mille tulemusel jäi ära härjavõitlus ning tõhustus uue loomakaitse seaduse menetlemine. Televisiooni talk-show -s "Vastasseis" pälvisid artikli autori härjavõitlusevastased põhjendused vaatajaskonna toetuse.
Loomakaitse igapäevases kõnekeeles haarab looma(de) kaitsmist inimese julma, kannatust põhjustava kohtlemise eest. Hinnangus lähtutakse valdavalt subjektiivsest ja kõlbelisest tõekspidamisest. Teaduslikus, seadusandlikus ja mõnel määral ka praktilises tähenduses ei ole julmus ja kannatus üheselt määratletud, erinevalt tõlgendatakse mõistet loom. Kui looduskaitses tuntud loomade kaitse all mõeldakse eeskätt mingi loomaliigi või -populatsiooni hävingu vältimist, siis loomakaitse on valdavalt isendikeskne ning tugineb loomupärasel vajadusel aidata nõrgemat ning abitut lähtuvalt iseenda emotsionaalsest kogemusest.
Traditsioonilised loomakaitse (animal protection) seltsid pööravadki peatähelepanu konkreetsetele, eeldatavalt kannatavatele loomadele. Nende tegevuse tulemuslikkus kulmineerub looma vahetu abistamise, võimaluse korral varjupaiga asutamise/pidamisega. Varjupaigad eksisteerivad inimeste eraviisilistel annetustel ja on rohkem levinud kõrge eetilise tasemega heaolumaades. Enamasti saadakse täiendavaid sissetulekuid majandustegevusest, vähemal määral toetavad varjupaiku kohalikud omavalitsused ja heategevuslikud fondid.
Interneti arvamuste põhjal on küllalt palju inimesi, kes peavad loomakaitsjaid mingi sekti või partei taoliseks ühenduseks. Pigem võiks seda lugeda väga mitmetahuliseks liikumiseks, kus ühendavaks lüliks on taotlus laiendada inimese suhtumisel loomadesse humaanseid printsiipe.
Ajakirjandus võimendab sagedamini lääneriikides tegutsevate äärmuslike rühmituste (nt loomaõiguslaste, vegetaaride jt) vägivaldseid aktsioone. Loomaõiguslased tunnistavad loomad olemuslikult võrdväärsuseks inimesega: madalam intellekt ning võimetus rääkida on loomal ja lapsel võrreldavad (Regan and Singer, 1976). Populaarne filosoofiline põhjendus antakse sellele suunale Peter Singeri raamatus "Animal Liberation" (1976). Taimetoitlastest veganid keelduvad eetilistel kaalutlustel kasutamast igasuguseid loomse päritoluga produkte ja üldjuhul taunivad ka piima, munade, nahkesemete jms tarbimist . Loomaheaolu suund vaatleb, mõõdab, uurib ning hindab looma eluvaldusi lähtuvalt tema liigiomastest füsioloogilistest ja käitumuslikest vajadustest (Fraser and Broom, 1990, Broom and Johnson, 1993, Reintam, 1994). Kohene subjektiivne üksikjuhuse hinnang asendatakse võimaluste piires objektiivsete, mõõdetavate heaolufaktorite analüüsile toetuva tegevusega. Niisiis peaks kõlbeline hinnang ja preventiivne praktika arvestama nii objektiivset loomaheaolu kui ka antud aja-ruumi reaalseid võimalusi.
Heaolu saab käsitleda võimega toime tulla kahjustavate välismõjude ehk ebasoodsate keskkonnateguritega (Broom, 1986). Objektiivseteks heaolu kriteeriumiteks on tervis, stress, kohandumine jm. Heaolu võib olla näiteks väga vilets (negatiivne) kuni väga hea (positiivne). Negatiivset suunda mõõdavad: eluea lühenemine, kasvu ja sigivuse langus, haigestumine ja traumad, immuunsuse vähenemine, füsioloogilised ja käitumuslikud hälbed jm mõõdetavad anomaaliad. Positiivsete heaolunäitajatena võib tuua üheselt tõlgendatavaid käitumuslikke "heameele" avaldusi, käitumuslikku mitmekesisust ning mõningaid füsioloogilisi parameetreid. Igapäevaste loomaheaolu küsimuste lahendamisel jääb loomaarstile paratamatult eksperdi roll, kuid tähtis on ka humaansuse imago lisandumine (Reintam, 1995).
Loomaheaoluga seostub palju eetilisi, filosoofilisi ja praktilisi probleeme, millel ühesed lahendid puuduvad. Probleemid kerkivad pidevalt üles hariduse andmisel, loomakasvatuses, loomaarsti kutsetöös, uurimuslike loomkatsete läbiviimisel, lemmikloomade pidamisel, jahinduses ja paljudel muudel aladel. Lähema arutluse nendel teemadel võib leida D. Patersoni ja Mary Palmeri (1989) kogumikus "The Status of Animals: Ethics, Education and Welfare".
An historical survey on animal protection movement in Estonia is given. In Tallinn the first society was established in1869 and the first shelter for abandoned dogs in 1904. During the independence 1920 - 1940 there was tens of societies co-ordinate by Estonian animal protection association. Due to half century of Soviet Power all such societies and charity movements have been abolished.
In the last ten years , i.e. after re-establishment of independence many attempts are made to continue prewar activities. Nevertheless typically the initiative of enthusiasts failed to get active support for organized campaigns. It can be explained as aftereffect of autocratic lifestyle on moral features. Estonian Society of Animal Welfare (EASAW) formed in 1990 veterinary faculty in Tartu. It's goal is improving animal welfare through educational and legislative measures. Animal welfare is taught to veterinary students as an obligatory course. Animal welfare topics are discussed on TV, in newspapers and quite regularly in "Estonian Veterinary Review". The frame law on animal protection passed parliament in 1991, the second comprehensive act is processing at present. There was successful campaign against bullfight in Estonia.
The meaning of terms "animal welfare" and "animal protection", as well as their scientific and ethical components are discussed on the bases of latest publications.